Agility proovivõistlus

Külm andis ootamatult järele ja üle hulga aja oli meil jälle agility trenn, seekord proovivõistluse näol. Täna oli hallis sees hulga jahedam kui väljas. Algatuseks ehitasime kõik koos treeneri juhendamisel rada. Kuna meie hulgas oli ka edasijõudnuid tuli rada meiesuguste algajate jaoks pigem raskemavõitu.

Esimene rada osutus raskeks ja keegi meist ei jooksnud seda puhtalt ära. Mitmed koerad kaotasid kohe raja alguses kontakti ja hakkasid kunstmuru nuuskima. Indiel oli täna kontaktsem ja kiirem kui kunagi varem, kahjuks põrkasime raja ühes keerulisemas kohas omavahel kergelt kokku. Seal oli kotist väljudes tõke kohe risti ees millest tuli vasakule üle hüpata.

Teine rada oli eelmisest kiirem aga seal ajasin ise tõkked sassi. Kokkuvõttes läks väga hästi kuna Indie näitas täna suurepärast kiirust ja tahet võistelda. Mõneti on see üllatav, sest eelmisel proovivõistlusel detsembris ta näiteks lihtsalt lonkis ühest tunnelist teise. Kuigi märtsis saab meil agilitys käimisest juba aasta täis, otsustasime trenni edasi teha ja lähiajal veel võistlema mitte minna.

Külmapühad ja trenn

Külmast hoolimata oleme korralikult trennis käinud. Täna jäi meie oma agility ära aga kuna sõbranna kartis, et tema auto ei käivitu, siis pakkusime neile küüti ja ühtlasi saime võimaluse koos nendega harjutada. Kuigi muidu on meil tõkete ületamisega probleeme olnud, siis täna hüppas Indie neid isegi üllatavalt hästi. Harjutus ise oli selline mida me varem kunagi teinud ei olnud, alguses tundus paganama keeruline, Indie pidi minema tõkkest mõõda ja siis tagant üle hüppama. Kahjuks polnud tal kärsitust tõkke taga käsklust oodata ja ta lihtsalt otsustas järjekindlalt ise sealt enne minu kutsumist üle hüpata. Vahepeal püsis ta mul juba päris hästi aga paistab, et nüüd tuleb sellega jälle tegelema hakata. Positiivne on see, et võrreldes eelmise aasta lõpus toimunud proovivõistlusega, kus ta lihtsalt lonkis raja läbi on tal vahepeal kiirust ja kärsitust juurde tulnud. Võib olla on siin oma osa selles, et on nii vastikult külm ja jalutame vähem ning ta lihtsalt tunneb igast tegevusest nüüd rohkem rõõmu.

Sõnakuulelikkuses õppisime viimane kord ühe põhilise asjana seismist. Mina teda korralikult seisma ei saanud. Treeneri käe all aga hakkas ise seismist pakkuma ja tegi seda täitsa hästi esimese korra kohta. Kõrvalkõnd on endiselt vaevaline kuna ma olin harjunud andma vorsti valest käest aga hea on see, et lohakast istumisest oleme vabaks saanud.

Metsas pildistamas

Eelmisel ja sellel nädalavahetusel käisin Jaanus Järva looduseteemalisel fotokoolitusel. Eelnevalt olin fotograafiat EKA-s aastakese Peeter Linnapi juhendamisel juba õppinud. Sel ajal oli mul täiesti elektroonikavaba Zenit filmikaamera millega ava ja säriaja määramine oli üksjagu ooper.
Esimene päev oli sissejuhatav loeng ja teine praktiline osa toimus Tallinnast ca 50km asuva Rõõsa järve peal. Modellideks olid meil kaasa võetud mõned külma mitte kartvad koerad. Vähemalt samojeed ja njuufad tundsid ennast nagu kalad vees. Lumi ja kerge pilvitus muutsid järvepealse valgustingimused fotostuudioga sarnaseks.
Vahepeal käisime ennast lõkke peal soojendamas. Need kellel polnud spetsiaalset matkariietust hakkasid jalad ja käed päris ruttu külmetama. Koeri on hea pildistada kergelt distantsilt teleobjektiiviga, sest muidu on neil komme hakata poseerima. Inimeste puhul on see ilmselge aga loomade puhul natukene üllatav. Lisaks on nii lihtsam tausta kontollida. Põhiliselt keskendusime liikumise jäädvustamisele erineval moel ning kaamera käsitlemist manuaalreziimis. Ühtlasi sai ka üsna ruttu selgeks, et 28mm nn normaalobjektiiviga üksi läheb üsna raskeks. Paremate tulemuste saavutamiseks oleks mõtekas osta juurde Canoni 70-200mm F4,0 objektiiv.

Uus algus

Viimasel ajal oleme keskendunud agilityle ja sõnakuulelikkuse olime sootuks tahaplaanile jätnud. Sügisel sai viimati süstemaatilisemalt harjutatud aga isegi sellest vähesest on nii agilitys kui ka tavaelus kasu olnud. Pealegi mulle imponeerib Indie suur püüdlikkus kõrvale tulla, mis sest, et ta istub lohakalt, aga tahe on suur. Niisiis panime ennast trenni kirja ja jäime ootama. Huvilisi oli aga vähevõitu ning meile pakuti võimalust liituda edasijõudnute grupiga. Alguses oli küll väike kahtlus, et kuidas me teiste oskajate koertega kokku sobime, kes teavad juba mis on target, ruut jne, aga parem olla loll tarkade keskel kui tark lollide keskel:)
Esimene tund ei olnudki õnneks väga mark, midagi me siiski oskasime. Indie tundis ennast isegi liiga hästi, kuna tal olid siin tuttavad mängukaaslased. Oi kuidas oleks tahtnud Poppy või Gretsiga paar kiiremat ringi teha. Maiust olime siiani andnud valest käest ja lisaks saime asjalikke näpunäiteid kuidas peremehest kõrval käies mitte ette minna ning kontakti kaotada. Lisaks veel lohakas kõrval istumine, millega ma ise mitte midagi teha ei osanud. Ilusasti tuleb kõrvale küll ja istub õigesse kohta aga tagajalad on lohakalt. Nädal aega neid nippe järgides oleks juba järgmine tund täiesti reaalne paremat kõrvalkõndi näidata. Koduseks lisaülesandeks saime panna tuppa maha ruudukujuliselt 4 dzinni purki või õlletopsi, millesse Indie lamama panna ja teda siis kiita ning premeerida. Kuna topside ja purkidega on meil pahasti, siis tuleb midagi muud kasutusele võtta.