Toimumiskoht: Tallinn Kohtunik: Svetlana Zolotnikova
Punktilehte ei antud aga kokku saime 165 p, I järk ja III koht
Kuigi võistlusele oli ennast registreerinud üle kolmekümne koera ja koerajuhi jäid lumetormi tõttu read hõredaks. Võistlus ise läks täpselt nii nagu ma olin prognoosinud. Püsilamamine, millega palju vaeva on nähtud läks väga hästi, meie kõrvale sattus üks suur krantskoer kes tõusis soorituse ajal püsti, aga Indie ei lasknud ennast sellest üldsegi häirida. Teised sooritused läksid enam vähem hästi, kontakt oleks võinud parem olla. Kõrvalkõnni ajal jäi vahel natuke maha ja istus kõrvale viltu. Tõkke eest saime arvatavasti nulli kuigi hinnete lehte mul selle tõestuseks pole. Vahepeal tegi ta seda nii hästi aga mingi tõrge hakkas tekkima peale hantli toomise õpetamist. Nüüd ta miskipärast arvab, et midagi peab enne üle tõkke lendama kui ta ise hüppele tohib minna. Ja isegi siis ei ole ta kindel kas tohib minna. Pildistas Livia Kask
Toimumiskoht: Tallinn Kohtunik: Svetlana Zolotnikova
Ligipääsetavus – 10 p Grupis lamamine – 9,5 p Liikumine kõrval rihma otsas – 9 p Liikumine kõrval ilma rihmata – 9 p Lamama minek liikumise pealt – 9 p Juurdetulemine – 10 p Seisma jäämine liikumise pealt – 7,5 p Tõkke ületamine – 0 p Üldmulje - 9 p Kokku 164,5 p, I järk ja II koht ja Tulevikulootuse rosett
Võistluse eelõhtul küsis Karin messengeris kuidas tunne on, vastasin, et võistlusele peab minema võitma mitte kaotama. Väike närv oli sees ikka aga samas teadsin meie nõrkasid kohti ja olime vastavalt sellele kõvasti harjutanud. Hommikuse jalutamise ajal püsilamamine lauluväljakul, tivoli platsil võis siis roosiaia kõrval. Lisaks sellele soovitas treener Indiet hakata püsilamamisel palliga premeerima nii, et ta kunagi ei tea millal ta täpselt selle saab. Selleläbi tekib kontakti väike ootusärevus ja Indie ei hakka niisama ringi vahtima. Esimesel siseruumi võistlusel läks ligipääsetavus hästi nagu alati. Kohe kui püsilamamise stopper käima läks tundus mulle, et täna võiks olla see päev kui Indie ära lamab. Indie ületas ennast lõpuks ometigi ja suutis lamada isegi siis kui üks koer rivist läks kõndima ja teine niutsus meeleheitlikult. Tavaliselt on ta lasknud ennast kõigest häirida. Sellel hetkel sai võistlus meie jaoks sisuliselt läbi kuna esialgne põhieesmärk oli saavutatud, teised elemendid tegime inertsist. Tõkkega eest saime nulli, olin ise ka hajevil ning kõigele lisaks leidis Indie maast midagi maitsvat. Pilt Jaanikalt
Toimumiskoht: Pärnu Kohtunik: Svetlana Zolotnikova
Ligipääsetavus – 10 p Grupis lamamine – 0 p Liikumine kõrval rihma otsas – 8 p Liikumine kõrval ilma rihmata – 9 p Lamama minek liikumise pealt – 8 p Juurdetulemine – 9,5 p Seisma jäämine liikumise pealt – 9 p Tõkke ületamine – 10 p Üldmulje - 9,5 p Kokku 154 p, II järk ja I koht
Indie oli täna väga energiline ja tegus, kahjuks läks grupis lamamine jälle vett vedama. Rohkem kui 30 sekundit ta lamada ei suutnud, kuigi seda sai eelnevalt erinevates kohtades spetsiaalselt harjutatud. Punkte anti natuke rohkem kui eelmine kord aga see tuleneb pigem leebest kohtunikust kui meie kvalitatiivsest hüppest. Enda meelest tegi Indie Murastes viimasel võistlusel isegi paremini ja entusiastlikumalt. Kui lamamise selgeks saame ja teisi elemente ka veel lihvime, siis terendab Ava klass juba silme ees.
Ligipääsetavus – 10 p Grupis lamamine – 0 p Liikumine kõrval rihma otsas – 8,5 p Liikumine kõrval ilma rihmata – 8,5 p Lamama minek liikumise pealt – 8 p Juurdetulemine – 10 p Seisma jäämine liikumise pealt – 7,5 p Tõkke ületamine – 8 p Üldmulje - 8,5 p Kokku 146,5 p, II järk ja V koht
Esimese ametlikku võistluse hommik ei olnud just paljutõotav, lubas vihma ja meie auto läks natuke rikki nii et linnast välja ma sellega igaks juhuks sõita ei söendanud. Võtsime ühe teise auto mis oli umbes sama hea kui eelmine ja sõit võis alata. Kohale jõudes oli vihm järele jäänud ning meil oli umbes tunnike aega võistluspaiga ja oludega kohanemiseks. Kuigi võistlusele tuleb minna võitma olin endale selgeks teinud, et me läheme sinna eelkõige kogemusi saama ja eesmärgiks on kõik elemendid kasvõi enam vähem ära teha. Enne platsile minekut harjutasime ja mängisime tuliselt segamini. Lootsin selle läbi välistada seda, et Indie järgneva 5 minuti jooksul, mis platsil olemine aega võtab ära ei vajuks. Indie pole loomult sellise kontaktiga koer kes niisama andunult otsa vaataks ja käsklusi ootab, kohe kui ma tema jaoks enam huvitav pole leiab ta mingi muu asendustegevuse nagu näiteks muru nuuskimise vms. Seega koosnes kogu meie võistluse selgroog eelnevas soojendamises ning tempo maksimaalses üleval hoidmises.
Lurude koerte omanikud ei pea vähemalt ligipääsetavuse pärast muretsema. Grupis lamamine läks alguses normaalselt aga siis hakkas Indie maast koonuga mingit lõhna vedama, natukese aja pärast tõusis püsti, seisis mõne aja oma kohal ja seejärel hakkas vaikselt nuuskides platsi serva poole minema nagu midagi poleks juhtunud. Läksin vaikselt tema juurde ja ootasime kuni teised lõpetavad. Teised elemendid läksid kõik üle keskmise hästi, parim kontakt mis mul temaga eales on olnud ja seda esimest korda ilma maiust kasutamata. Kuigi me mõlemad ületasime ennast selle võistlusega päris kõvasti on ikkagi paganama kahju selle püsilamamise metsa minemise pärast.
Eelloost nii palju, et 20. augustil osalesime Keilas Ipsoni mitteametlikul SK võistlusel ning saime tulemuseks algklassis 175 punkti, III koht ja I järk.
Sellest julgustatuna panime ennast kohe Murastes toimuvale ametlikule võistlusele kirja. Täna õhtul oli võimalus tulevases võistluspaigas käppa harjutada. Püsilamamises tõusis Indie poole aja pealt istuli ning hakkas rahumeeli kaela sügama. Sügas ja sügas nagu midagi poleks juhtunud.
Kõrvalkõnni alguses oli Indiel pea laiali otsas ning kontakt olematu, nutsu ja hiljem maiuse abiga õnnestusid siiski sooritused rahuldavalt lõpule viia. Liikumise pealt seisma jäämist oleme vähe harjutanud ja just see koha peale tardumise moment on tema jaoks raske, koha peal seismise ja algasendi võtmise teeb kenasti lõpuni. Liikumise pealt lamama jäämisega ning juurde tulemisega võis rahule jääda. Võrreldes kevadega oli platsil siiski teine koer, keegi kes ei kartnud enam piirivalvekoerte haukumist, tõket hüpates läks ta nii hasarti, et ei tundnud seda riivates valu ja peale kollase palli oli kõik ümbritsev tema jaoks olematu.
Indiet paistab olevat raske käima tõmmata aga kui ta juba teeb siis loksuvad asjad rööpasse. Kui tead pikemalt soojendada ja väsitada on eeldused paremaks kooostööks olemas.
Vahepeal on blogis väga vaikne olnud, kuna oli suvi ja sai internetiavarusest eemal viibitud. Lisaks Indie kaaluprobleemid mis tõmbasid suvisele võistlemisele kriipsu peale. Suve algul kaalus Indie enne Soome näitusele minekut 26,7 kg ja seda oli tema kohta väga palju. Agility võis kohe ära unustada. Hoolimata sellest läsk Soomes karjakoerte erinäitusel üle ootuste hästi, sest austraallastele pidavat kuulu järgi mõmmik tüüpi koerad peale minema. Selles viimases ei oleks siiski nii kindel. Paksu koera ma jooksutada ka ei tahtnud ja nii sai panustatud ujumisele. Sellega me suvel söögi alla ja peale põhimõtteliselt tegelesime. Nüüdseks on kaal jälle normaalne ehk ca 23 kg ja lähiajal kirjutan suve tegemistest pikemalt.
Kuna kõik muudkui räägivad oma vägevatest seenesaakidest sai võetud teekond linnast välja metsa. Enne seda käisime Nõmmel ja vaatasime piirivalve ja politseikoerte demoesinemist. Varrukamees ja teenistuskoerad jätsid unustamatu mulje kuigi olen seda varemgi näinud aga mitte kunagi nii lähedalt ja vahetult kui seekord. Leelet arvas, et võiks minna Varbola kanti kuna rmk kodulehe järgi võib seal leida riisikaid. Parkisime auto linnuse kõrvale parklasse ning sealt edasi suundusime metsa poole. Koertel oli ülilahe, sest seened (või siis nende puudumine) neid ei huvita, trallitasid niisama ringi ja sõid põdrasitta. Seeni leidsime ülivähe ning needki peamiselt kuuseriisikad ja mingid puravikud mida me ei suutnud identifitseerida. Mets oli jube padrik ja teised heitsid mulle ette, et mis võsasse ma nad tõin-:).
Kellel oli emadepäev, kellel Teise maailmasõja lõppemise tähistamise päev. Meie sõitsime Murastesse kus toimus mitteametlik võistlus. Kohe kui ma platsile olin läinud sain aru, et täna midagi head loota pole kuna Indie oli omas maailmas. Kõrvalkõnni ajal võttis platsilt mingi lõhna üles ja peale seda ei olnud ta enam mittemillestki muust huvitatud. Maiusest mitte hoolimine oli üllatava kuna kõht oli tal väga tühi. Ja vaid hetk tagasi oli ta mulle platsi ääres harjutades demostreerinud normaalset kõrvalkõndi. Võistelda ei olnud enam mõtet aga Indie pärast tegime siiski kõik elemendid ära.
Päev on olnud aega mõelda meie eilse võistluse metsa minemise põhjuste peale. Kindlasti on palju asju mis esmapilgul meelde tulevad nagu näiteks jooksuka pärast trennist puudumine ja võõras plats. Nii imelik kui see ka ei ole siis peale võistlust sinna platsile minnes oli meil kontakt normaalne ja Indie oli tahtmist täis, maiused kulusid kiiresti ja nuuskimisest polnud enam haisugi. Oleks seal tõesti midagi huvitavat olnud oleks teised koerad ka selle koha vastu huvi tundnud. Oli see siis tõesti mingi hetkelisest ebakindlusest tulenev asendustegevus mille najal ta ennast natuke kindlamat tundis... puhtalt austraallase isepäisuse ja kangusega mitte toimetulemise arvele seda ka kirjutada ei tahaks.
10. mail võtsime Indiega osa Ipsoni kutsikate ja noorkoerte kuulekuskoolituse mittematlikust võistlusest edasijõudnute klaasis. Algul tundus natuke imelik sinna minna, sest Indie pole enam teab mis noor aga esimeseks võistluskogemuseks oli see väga hea harjutamine. Tegelikult oli sea teisigi vanemaid koeri. Kohtunik oli hästi tore ning Indie ei lasknud temast ennast absoluutselt segada. Iga elemendi lõpus rääkis mida valesti tegime või mida tulevikus teisiti võiksime teha. Mina kuulasin ja Indie istus maas ning vaatas kuidas esimesed kevadised kärpsed lendasid. Pikapeale ootamisest ja sooritustest tähelepanu hajus ning viimaseid elemente tehes oli mul temaga juba väga raske mingit kontakti saada. Tegime kõik asjad enam vähem ära. Ühtegi elementi ei teinud otseselt paremini ega halvemini kui seda trennis on tehtud. Kõrvalkõnd oli alguses täitsa hea aga lõpuks vajus meil kontakt ära. Üllataval kombel oli probleeme istumisega nii, et pidin andma topelt käsu. Üldmulje eest saime väga hea ning kohtuniku arvates oli Indie esimene sõbralik austraalia karjakoer keda ta elus kohanud. See on sedalaadi huumor mida pelgalt ACD omanikud mõistavad -:).
Kokkuvõttes hinnati meid 70 punktiga ja sellega jäime auväärsele kolmandale ehk viimasele kohale.
Täna oli üle hulga aja võimalus jälle koos Kekoga jalutamas käia. Kuna viimati sai nähtud suvel oli väike kartus, et mine tea läheb suuremaks ütlemiseks. Kõigele vaatamata pidasid õekesed ennast suurepäraselt üleval. Kuigi sadas vihma oli rabas lund veel küllaga. Laudtee oli siiski juba välja sulanud ja seegi jäi kohati tulvavete alla.
Täna osalesime Juha Korri mänguteemalisel seminaril. Alguses oli teooria osa ja hiljem praktiline juhendamine koos koeraga. Nii maiuse kui ka mänguga premeerimine põhineb koera saagiinstinktil. Kuna Indie ei ole väga temperamentne ja maius rahustab koera veelgi, siis olen ise viimasel ajal võimaluse piires premeerinud mänguga. Kõige lihtsam on nutsuga mängimist võrrelda justkui saaklooma püüdmisega. Lihtsustamiseks võib selle jagada kolme faasi.
1. Koer ajab nutsu taga, oluline on see, et nuts liigub alati koerast eemale.
2. Koer saab nutsu kätte ja võtab surmavalt haardesse. Indiele lisab hasarti kui teda samal ajal koonu pealt natuke sügada või külje pealt nügida. Kui haare ei ole tugev siis võib nutsu kergelt sikutada mis peaks koera jaoks matkima saaklooma põgenemiskatset. Haare peaks olema tugev ja kindel ning eriti oluline on nutsust just siis lahti lasta, kui koer seda kõige energilisemalt sikutab. Kõige selle juures ei tohi unustada, et koer peab olema aktiivsem pool kui sa ise.
3. Nutsu „surm“, mäng on läbi. Indie hoidis peale seda nutsu veel kaua haardes ja sellest jäeldus, et tal on tugev saagiinstinkt.
Koolitaja arvates tuli mul Indiega mängimine väga loomutruult välja, ainult lõpetamise ajastamine vajab veel lihvimist.
Nädalavahetusel käisime maal lumeoludega tutvumas. Auto jätsime heaga maanteele ootama, sest masina eelmise korra lumest väljakaevamise operatsioon oli veel liigagi hästi meeles. Metsa vahel oli täielik vaikus ja ei mitte ühtegi hingelist. Lund kattis kõva koorik ning kohati oli sellel võimalik ettevaatlikult liikudes vabalt jalutada. Samas kui sisse kukkusid, siis oli Indie kõhuni ja mina põlvini sees. Meie suvemaja puhastatud katus auras päiksese käes ja minu üllatuseks oli ka naabrite elamised kogu selle talve lume raskuse all ikka veel püsti, kas tõesti oli kogu minu eelmise korra töö ja vaev asjata:) Mere peal olid olud hoopis soodsamad, kuna sealt oli tuisk lume viinud kusagile määramatusse kaugusesse. Nautisime päikest ning Indie kepsutas niisama ringi, otsis rannalt pulgakesi ja tiris kõrsi maast välja. Korra läks eemale ühte punases kostüümis suusatajat vaatama. Hetkel on raske on ette kujutada millal kõik see toredus ära viitsib sulada.
Vahepeal on olnud töö pärast palju tegemist aga olen püüdnud siiski teha nii, et Indie päevad oleks sisustatud. Mõnikord oleme pikemalt jalutamas või jooksmas käinud hilistel õhtutundidel. Indie ise tegeleb peaasjalikult karvaajamisega ja hetkel on mustad riided meie majapidamises täielikult out. Agilitys on kombeks teha iga kuu vahelduse mõttes väike proovivõistlus. Seekord olime poole platsi peal edasijõudnutega koos. Indie oli sel päeval natuke hajevil, kippus platsi nuuskima ja mõistlik tundus joosta rada läbi algul lõikude kaupa. Käima tõmbas ta alles oma vaieldamatute lemmikute tunneli ja koti läbimine. Püüdsin ise seekord ka aktiivsem olla ja sellest oli kõvasti abi. Meie jaoks oli rada raske aga kokkuvõttes ei teinud me seda teistest eriti halvemini. Viimases trennis pidi topside alt lõhnastatud pulga üles leidma ja selle siis suus peremehe kätte andma. Indie ei tahtnud seda loovutada vaid arvas heaks selle parem üksi eemal puruks närida. Saime koduseks ülesandeks koos klikkeriga harjutada pulga suus hoidmist. Nüüd ta juba hoiab umbes 2 sekundit ning kohe peale klikki kukub see tal suust:)
Talv ei taha kuidagi taanduda, mis sest et täna on juba see päev kui mõned ärksama loomuga kodanikud ruttasid autole suverehve alla panema. Me ei jõudnud ka kevadet ära oodata ja otsustasime jooksmas käima hakata. Libe ju on aga jalanõud on hästi kareda mustriga. Indie ei arvanud algul sellest midagi, pigem pakkus see uus tegevus tall palju rõõmu, oli vaja jalus koperdada jne. Lõpuks ta lihtsalt jookis mulle järele ja käis hooti kiirelt metsa all nuuskimas. Isegi vastu jalutavad inimesed jätsid ta täiesti külmaks. Tubli koer ühesõnaga. Algatuseks jooksime 3,5km.
Kuna ilmad on nagu nad on, siis on õhtused treeningud kunstmuruga platsil väga oodatud. Suvel võis ka lauluväljakul peale tööd vaikses nurgas harjutamas käia, nüüd laiuvad seal hanged. Hommikuti on pargis koeri vähe ja siis saame natuke segamatult SK jaoks harjutada. Viimases tunnis oli kõrvalkõnd grammi võrra parem kui varem. Ta vist juba natuke jagab, et peale maiuse saamist ei tasu kohe uitama minna. Paar tundi tagasi saabusime agilityst ja Indie laseb praegu mõnusat und. Uskumatu kuidas isegi lühike trenn koera täiesti väsinuks muudab. Täna oli meil tunnikene aega kolme koera peale aga seegi kulus imeruttu. Ideaalne oleks teha tund trenni kahe koeraga kordamööda. Harjutasime peamiselt tunnelitest ja tõketest koosneva raja peal. Uue elemendina oli raja peal meie jaoks rõngas mille läbimine läks kokkuvõttes täitsa hästi. Üksikult oleme seda pea iga tund paar korda harjutanud kuna esimesel agility tunnil läks Indiel väga täbarasti, kukkus koos rõngaga kolinal ümber ja sellest jäi ebameeldiv kogemus. Poom on üks lemmikuid aga samas kiige on kole ja sinna peale tullakse üksnes kõige parema maiuse peale. Rada oli päris pikk ja keeruline ning seetõttu jooksime seda esialgu lõikude kaupa. Päris puhtalt seda läbi joosta lõpuks ei õnnestunudki kuna tähelepanu hakkas hajuma. Positiivne oli see, et stardis püsis Indie täna päris kenasti ja ei varastanud üldse.
Külm andis ootamatult järele ja üle hulga aja oli meil jälle agility trenn, seekord proovivõistluse näol. Täna oli hallis sees hulga jahedam kui väljas. Algatuseks ehitasime kõik koos treeneri juhendamisel rada. Kuna meie hulgas oli ka edasijõudnuid tuli rada meiesuguste algajate jaoks pigem raskemavõitu.
Esimene rada osutus raskeks ja keegi meist ei jooksnud seda puhtalt ära. Mitmed koerad kaotasid kohe raja alguses kontakti ja hakkasid kunstmuru nuuskima. Indiel oli täna kontaktsem ja kiirem kui kunagi varem, kahjuks põrkasime raja ühes keerulisemas kohas omavahel kergelt kokku. Seal oli kotist väljudes tõke kohe risti ees millest tuli vasakule üle hüpata.
Teine rada oli eelmisest kiirem aga seal ajasin ise tõkked sassi. Kokkuvõttes läks väga hästi kuna Indie näitas täna suurepärast kiirust ja tahet võistelda. Mõneti on see üllatav, sest eelmisel proovivõistlusel detsembris ta näiteks lihtsalt lonkis ühest tunnelist teise. Kuigi märtsis saab meil agilitys käimisest juba aasta täis, otsustasime trenni edasi teha ja lähiajal veel võistlema mitte minna.
Külmast hoolimata oleme korralikult trennis käinud. Täna jäi meie oma agility ära aga kuna sõbranna kartis, et tema auto ei käivitu, siis pakkusime neile küüti ja ühtlasi saime võimaluse koos nendega harjutada. Kuigi muidu on meil tõkete ületamisega probleeme olnud, siis täna hüppas Indie neid isegi üllatavalt hästi. Harjutus ise oli selline mida me varem kunagi teinud ei olnud, alguses tundus paganama keeruline, Indie pidi minema tõkkest mõõda ja siis tagant üle hüppama. Kahjuks polnud tal kärsitust tõkke taga käsklust oodata ja ta lihtsalt otsustas järjekindlalt ise sealt enne minu kutsumist üle hüpata. Vahepeal püsis ta mul juba päris hästi aga paistab, et nüüd tuleb sellega jälle tegelema hakata. Positiivne on see, et võrreldes eelmise aasta lõpus toimunud proovivõistlusega, kus ta lihtsalt lonkis raja läbi on tal vahepeal kiirust ja kärsitust juurde tulnud. Võib olla on siin oma osa selles, et on nii vastikult külm ja jalutame vähem ning ta lihtsalt tunneb igast tegevusest nüüd rohkem rõõmu.
Sõnakuulelikkuses õppisime viimane kord ühe põhilise asjana seismist. Mina teda korralikult seisma ei saanud. Treeneri käe all aga hakkas ise seismist pakkuma ja tegi seda täitsa hästi esimese korra kohta. Kõrvalkõnd on endiselt vaevaline kuna ma olin harjunud andma vorsti valest käest aga hea on see, et lohakast istumisest oleme vabaks saanud.
Eelmisel ja sellel nädalavahetusel käisin Jaanus Järva looduseteemalisel fotokoolitusel. Eelnevalt olin fotograafiat EKA-s aastakese Peeter Linnapi juhendamisel juba õppinud. Sel ajal oli mul täiesti elektroonikavaba Zenit filmikaamera millega ava ja säriaja määramine oli üksjagu ooper. Esimene päev oli sissejuhatav loeng ja teine praktiline osa toimus Tallinnast ca 50km asuva Rõõsa järve peal. Modellideks olid meil kaasa võetud mõned külma mitte kartvad koerad. Vähemalt samojeed ja njuufad tundsid ennast nagu kalad vees. Lumi ja kerge pilvitus muutsid järvepealse valgustingimused fotostuudioga sarnaseks. Vahepeal käisime ennast lõkke peal soojendamas. Need kellel polnud spetsiaalset matkariietust hakkasid jalad ja käed päris ruttu külmetama. Koeri on hea pildistada kergelt distantsilt teleobjektiiviga, sest muidu on neil komme hakata poseerima. Inimeste puhul on see ilmselge aga loomade puhul natukene üllatav. Lisaks on nii lihtsam tausta kontollida. Põhiliselt keskendusime liikumise jäädvustamisele erineval moel ning kaamera käsitlemist manuaalreziimis. Ühtlasi sai ka üsna ruttu selgeks, et 28mm nn normaalobjektiiviga üksi läheb üsna raskeks. Paremate tulemuste saavutamiseks oleks mõtekas osta juurde Canoni 70-200mm F4,0 objektiiv.
Viimasel ajal oleme keskendunud agilityle ja sõnakuulelikkuse olime sootuks tahaplaanile jätnud. Sügisel sai viimati süstemaatilisemalt harjutatud aga isegi sellest vähesest on nii agilitys kui ka tavaelus kasu olnud. Pealegi mulle imponeerib Indie suur püüdlikkus kõrvale tulla, mis sest, et ta istub lohakalt, aga tahe on suur. Niisiis panime ennast trenni kirja ja jäime ootama. Huvilisi oli aga vähevõitu ning meile pakuti võimalust liituda edasijõudnute grupiga. Alguses oli küll väike kahtlus, et kuidas me teiste oskajate koertega kokku sobime, kes teavad juba mis on target, ruut jne, aga parem olla loll tarkade keskel kui tark lollide keskel:) Esimene tund ei olnudki õnneks väga mark, midagi me siiski oskasime. Indie tundis ennast isegi liiga hästi, kuna tal olid siin tuttavad mängukaaslased. Oi kuidas oleks tahtnud Poppy või Gretsiga paar kiiremat ringi teha. Maiust olime siiani andnud valest käest ja lisaks saime asjalikke näpunäiteid kuidas peremehest kõrval käies mitte ette minna ning kontakti kaotada. Lisaks veel lohakas kõrval istumine, millega ma ise mitte midagi teha ei osanud. Ilusasti tuleb kõrvale küll ja istub õigesse kohta aga tagajalad on lohakalt. Nädal aega neid nippe järgides oleks juba järgmine tund täiesti reaalne paremat kõrvalkõndi näidata. Koduseks lisaülesandeks saime panna tuppa maha ruudukujuliselt 4 dzinni purki või õlletopsi, millesse Indie lamama panna ja teda siis kiita ning premeerida. Kuna topside ja purkidega on meil pahasti, siis tuleb midagi muud kasutusele võtta.
Pildistas Livia Kask
